Teisipäev, 22. detsember 2009

Jõulud käes!

Armsad 4.klassi päkapikud!
Tänane jõulumuinasjutuilm ning -laulud olid Teie jaoks sissejuhatuseks sellele, mis kohe-kohe ees ootab: Jõuluõhtu, küünlasära, kingitused, head soovid...
Loodan, et kõige selle särava ja piduse kõrval on Teil mahti mõelda ka jõulude sügavamale sisule - on see vaid kingikuhjad, lookas pidulaud??

Panen siia ühe mõtliku luuletuse ühelt oma lemmikluuletajalt - natuke vanamoeline kurb ta vast on, kuid minu arvates väga ilus... See on Henrik Visnapuu "Jõuluöö"

Taevan särasid tähed. Polnud kuud.
Lumihärmatisen olid puud.
Oli külm, oli vaikne, oli õhtu.

Sõitsid kiriku vaikiden reed.
Tõusin kõrvalist tähtesse teed.
Olid jõulud, oli laupäev, oli õhtu.

Tõusten mäkke nägin paistvat tuld.
Suland lumest paistis havvana muld.
Oli külm, oli tuli, oli õhtu.

Tuli praksuden põles. Olin mäel.
Magas sündinu näitsiku käel.
Oli vaikne, olid jõulud, oli õhtu.

Olin imestet, tulbastin, olin tumm.
Mis näen, mõtlin olevat lumm.
Oli õudne, oli külm, oli õhtu.

Ütles kurblikul häälel ema suu:
"Magab. Poeg. Pole paika. Puudub muu!"
Säras täht üle pää, oli õhtu.

Ja ma kummardin käele, andsin suud,
Hõbehärmatisen olid puud.
Oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu.

Kommentaare ei ole: